Osa materjali lekkimisest ei tulene süsteemi kehvast ülesehitusest, vaid projekti parameetrite järgi töötamise ebaõnnestumisest. Leke toimub tavaliselt düüsi ja kollektori vahel asuvas tihendis. Kuumade jooksurite üldiste konstruktsiooniliste spetsifikatsioonide kohaselt on kuumal düüsil jäik serv, mis tagab, et kuuma düüsi sõlme kõrgus on väiksem kui tegelik soonesügavus kuuma jooksja plaadil. See suuruse erinevus (tavaliselt nimetatakse seda külmavaheks) on loodud selleks, et vältida soojuspaisumist, mis võib süsteemi töötemperatuuril komponente kahjustada.
1. Kuuma düüsi tagumine osa on fikseeritud jaoturile; kõrge temperatuuriga polt, mis fikseerib kuuma düüsi kollektori külge, võib vältida lekkeid jahutustingimustes. See süsteem nõuab endiselt külma kliirensit, sest jäigad servad vajavad tavapärasel temperatuuril veidi paisumisruumi. Kuigi see meetod võib aktiivselt ära hoida lekke düüsist kollektorisse, ei saa see takistada komponendi soojuspaisumist ülekuumenemise tingimustes.
2, kollektoriga poltidega kinnitatud kuum otsik liigub kollektoriga koos. Sellel konstruktsioonil on düüsi miinimumnõue ja õõnsuse vahe. See on ökonoomne ja tõhus viis lekke vältimiseks kuuma düüsi ja kollektori vahel. See sobib süsteemidele, kus on vähe õõnsusi.
3. Kuuma düüsi serv on jäikuse asemel kujundatud elastsusega. Elastne serv tagab eeljaotuse jahutustingimustes ja hoiab ära süsteemi kahjustamise. Juhusliku ülekuumenemise korral võib see neelata ka soojuspaisumise, laiendades tööpiirkonda ± 110 ° C-ni.
